On 2013 aasta november. Oleme sõpradega kogunenud koos mediteerima. 

Märkan, et ütlen kogu aeg endale: "Ma ei pea midagi. Ma ei pea mitte midagi".  Hingan ja lasen lihtsalt kõigest, mida meel üles keerutab, kogu aeg lahti. Hingan. Ja lasen lahti... Lihtsalt jälle hingan. 

Minu silme ees hakkavad jooksma haavatud metsloomad. Luban neil piltidel tulla ja tunnen kaasa metsloomade valule, mis tuleb metsade hävitamisest ja suurest linnastumisest.. kõigega, mis inimtegevusega kaasas käib. Näen erinevaid loomi ja ühendun nendega.. nagu oleksin ise see loom. Rebastega oli ühendumine õige lihtne. 

Ja ühel hetkel tulid hundid. Tunnen, et nende suhtes on mul suur aukartus ja ma ei suuda nendega ühilduda. Aga nad ei lähe ära. Üks suur emahunt tuleb ja istub otse minu ette. Vaatab mulle silma sisse, nii et värvilist tuld lööb välja. Ja ma tunnen, kuidas ma hakkan ühilduma hundisagedusele.. ja muunduma hundiks.

Olen hunt... noor emane hunt. Vaatan oma käppasid ja saba... Mu hundist ema õpetab mind. Saan aru, et minust on kadunud  kogu oskus kuulata iseennast. Ma vaatan muudkui talle otsa ja ootan, et tema ütleks, mida teha, kas nii on hea või ei ole...

Aga nii ei saa hundina joosta. 

Õpin haistma – oma nina kasutama. Algul nuusutan, siis saan aru, et haistan ka siis, kui lihtsalt sisse hingan. Siis õpin tajuma... lubama oma kuklakarvadel mulle märku anda, kui miskit toimub. Tõeliselt kuulatama ümbrust ja oma sisetunnet. Saan aru, et iseenda tugevust saab kasutusele võtta vaid ise.

Tunnen end kui teiste hammustustest ja sakutustest nurka pugenud hundikutsikas, kes tunneb end nii mõttetuna... midagi ei oska, midagi ei suuda... Kui olen endaga uuesti ühenduse loonud, siis saan aru, et teiste hammustused ja sakutused on viis mulle teada anda, kui ma teen nende arvates midagi valesti.
Üks võimalus on neid kuulatada, et ehk neil on õigus. Ja kui ma tunnen, et minu õigus on mujal, siis lähen uuesti ja veelgi suurema jõuga selleni, mida nemad püüavad takistada. Sest võibolla olen mina esimene, kes nii teeb. Ja nemad ei tea, ei oska, ei julge. Ega mina ka ei oska, aga ma lihtsalt usaldan.
On imeline vastsündinu tunne. Seda tunnet ei kogegi elus enam sageli – et kõik, kõik on uus... 

Aga hundiks olemise juurde tagasi. Rohi on nii tugevalt roheline... maa lõhnab nii selgelt ja teravalt. Metsalõhnad ninas, kuulatan iseennast. 

Ja siis ootab mind ees järgmine väljakutse. Esimene jaht.

"Vau.. seda ma küll teha ei tahaks", mõtlen. "Keda me siis jahime. Mingit suurt looma?"

"Mismõttes?" naerab emahunt. "Alustada tuleb väikeste loomadega". Ja mitte ainult alustada, vaid ka neid küttida. 

Esimese jänesega ma ei suutnud midagi ette võtta. See lihtsalt ei mahtunud mulle pähe, et ma peaksin teda ründama ja tapma. Jänes kalpsas minema...ja mina lösutan mustikapõõsaste vahel ja tunnen end läbikukkununa. Peas keerleb palju mõtteid sellest, mis on õige ja mis vale, mida teised arvavad ja et ma ise ei tea enam, mida ma ise tahan. Ja ennekõike – et minus pole julgust ega jõudu midagi ette võttagi. Tunnen, et tahan surra. Olengi selline nõrk hundikutsikas, kes ei suuda loomi murda. Lasen endal olla. Näen, kuidas muutun nõrgaks ja suren. 

Järgmises elus olen taas hunt. Ja olen samas kohas. Mida nüüd siis teen? Otsustan, et võtku mis võtab, aga ma õpin selle küttimise ära. 

Tuleb järgmine jänes, hüppab hallikas kasukas seljas, mustikavarte vahel. Mina laman liikumatult, keskendunult.. ja järgmine hetk – isegi aru saamata, kuidas see käis – on jänes mul hammaste vahel. Tunnen lõugade vahel tema sooja ja veel tukslevat ihu. Aga ta on juba surnud, ta sooja verd jookseb mu kihvade vahelt mulle suhu. Panen jänese maha, tõstan koonu taeva poole ja ulun. Minu ulg kannab endas rõõmu, et sellega hakkama sain, aga ka tänu ja alandlikkust jänese hinge ees. Ma tean ja tunnen, et me oleme kõik üks. Nii et jänes ohverdas oma elu täna minu elu tarbeks.

Nii, nüüd on jänes käes, saak käes. Verd sain juba maitsta.. see polnudki nii õudne, kui mu meel seda arvas. Tunnen, kuidas sain sellest verest jõudu. Mu keha muutus koheselt, silmnähtavalt sisemiselt tugevamaks. Ohh.. aga ma peaksin seda ka ju sööma..?? Kuidas, kas on ikka vaja... mismoodi siis? Karvadega või? Emahundi juhatusel rebin siis jänesest tükke. Karvaga tükid sülitan välja või lutsutan ära, kui seal on liha küljes. Edasi tuleb juba paljas liha. Hammustan ja söön. Siis meenub mulle, et ma ei ole üksi. Taganen ja pakun jänest ka oma õdedele ja vendadele. Nad kargavad jänese kallale. 

Sain aru mõnedest tõdedest:
Söö nii palju kui mahub ja jaga teistega. Küti niipalju kui vajad, mitte rohkem. Kõik, mida vajad, tuleb sinuni siis, kui sa vajad. Kui vajadus tekib, siis lähed ja kütid. Vaid emahundid kütivad ka siis, kui kõht on täis – nad toovad ka oma poegadele. Meie küttimise vahepeal lihtsalt mängisime ja jooksime, hullasime, nuusutasime metsalõhnu koos oma huntidest õdede ja vendadega. 

Joostes huntidega ringi tunnen end vaba ja õnnelikuna. Saan aru, et kogu oma elu ma loon just praegu. Tunnen, et kui mõttetu on elada minevikus ja tulevikus. Kõik toimub just praegu. Kõige suurem kingitus on minna igasse olukorda täielikult sisse ja tunda, tajuda, maitsta seda olukorda iga oma meelega. 

Ma ei olnud teda isegi veel näinud, kui ma juba tundsin, et tajutavas ruumis muutus midagi. Saan aru, et siin on keegi väga oluline.
Ja siis käivitus mul ettekujutluses mitu stsenaariumi:

1. ma kaklen teiste emastega selle isase nimel. Isane vaatab ja tunneb enda üle uhkust. See ei tundunud mulle endale õige.

2. tema kakles teiste isastega minu pärast ja sai siis minu endale. Ka see ei tundunud õige.

3. Me vaatame teineteise silmadesse ja tunneme teineteist ära. Me veedame aega koos, ikka ja jälle kutsub miski meid ühistele radadele. Ja ühel hetkel küsime teineteiselt – kas sa tahaksid minuga joostagi – külg-külje kõrval? See tundub kõige loomulikum asi maailmas. Vabad hinged, ühisel rajal. Käies ka oma uusi radu pidi.

Saan aru, et iseenda tugevust saab kasutusele võtta vaid ise. 

Näen enda hingekest iseenda sees õige peenikeseks rootsuks jäänud. Tean, et kõigest hoolimata on selles rootsus kogu lõputu potentsiaal. Teised on püüdnud aidata  seda rootsu elule tõusta. Aitab korraks, aga kukub tagasi. Saan aru, et minu enda tähelepanu on vaja. 
Suunan oma tähelepanu sellele ja ta avaneb koheselt kui õis ja muutub tuleõieks, mis suureneb ja suureneb ja lõpuks olen nii mina kui kogu see ümbritsev ruum tuld täis. Ma ei suuda seda taltsutada... Saan aru, et sellepärast ma oma vägevust kardangi. „Tuleb õppida maandama“, nagu ütles mulle K. 

Tajun maad enda jalgade all, puid enda ümber, ja tajun, kuidas see tuli on minu sees, nii elav, nii mäslev, et kõrvetab hundikarvad ära... ja ma näen, kuidas ma hakkan moonduma... ja minust saab tuldpurskav draakon.  Lendan ringi, ise üleni tuld täis ja tuld purskab.... 

Mul on nii kahju hundimaailmast lahkuda... see on mulle nii eriliselt südamelähedaseks saanud... Aga tuleb lahti lasta ja lennata draakonina. Lendan ja sain aru, et kui ma õpin korralikult oma tuld suunama, võin ma olla kes iganes. Hunt ka. 
Tulen tagasi hundi kehasse, maandan tule maasse – saan aru, et olin enne kartnud seda maandada – et äkki annan ära ja jään ilma. 

Aga ei ole millestki võimalik ilma jääda, kui on ühendus elu pulbitseva jõuga.
Ma võin selle maasse anda – see rikastab maad.
Võin selle veesse anda – see rikastab vett.
Võin selle oma laulu anda, või oma töösse – see rikastab minu hingusega kõike ja mulle endale jääb piisavalt, et suudaksin seda peene joana juhtida sinna, kuhu ma valin...

Tulen meditatsioonist tagasi ja tunnen, kuidas mu süda oli nii hell ja õrn ja armastust täis.